Õhufiltri prototüüp pärines inimeste hingamist kaitsvatest hingamisteede kaitsevahenditest. Ajaloolised ülestähendused näitavad, et juba esimesel sajandil kasutati Roomas elavhõbeda rafineerimisel kaitseks jämedast linasest valmistatud maske. Järgneva pika aja jooksul arenesid õhufiltrid edasi, kuigi neid kasutati peamiselt hingamisteede kaitsevahenditena ohtlikes tööstusharudes, näiteks mürgiste kemikaalide tootmisel. 1827. aastal avastas Robert Brown mikroskoopiliste osakeste liikumist reguleerivad seadused, mis süvendasid arusaamist õhu filtreerimise taga olevate mehhanismide kohta. Õhufiltrite kiire areng sai tihedalt seotud sõja- ja elektroonikatööstuse kasvuga. 1950. aastatel viisid Ameerika Ühendriigid läbi põhjalikud uuringud klaaskiudfiltrite tootmisprotsesside kohta, mille tulemuseks olid õhufiltrite olulised täiustused ja edasiarendamine. 1960. aastatel ilmusid HEPA (kõrge efektiivsusega tahkete õhufiltrite) filtrid; 1970. aastateks saavutasid HEPA filtrid, kasutades filtreerimiskeskkonnana peent klaaskiudpaberit, kuni 99,9998% filtreerimise efektiivsust 0,3 mikroni suuruste osakeste puhul. Alates 1980. aastatest näitasid uued testimismeetodid, rangemad jõudluse hindamised ja kõrgendatud nõuded filtreerimise tõhususele HEPA-filtrites olulisi piiranguid, mis ajendasid töötama välja ULPA (ülimadala osakeste õhu) filtrid, mis pakuvad veelgi suuremat jõudlust.
Ka õhufiltrite disainis on tehtud märkimisväärseid edusamme – eelkõige separaatorite kaotamine, mille tulemusel on välja töötatud "separaatoriteta" (või "minipleat") filtrid. Eraldajateta filtrid mitte ainult ei eemalda ohtu, et separaatorid kahjustavad filtrikeskkonda, vaid suurendavad tõhusalt ka filtreerimispinda, suurendavad filtreerimise efektiivsust ja vähendavad õhuvoolu takistust, vähendades seeläbi energiatarbimist. Lisaks on õhufiltrid teinud suuri edusamme kõrge temperatuurikindluse, korrosioonikindluse, veekindluse ja antimikroobsete omaduste osas, mis vastavad tõhusalt erinevatele erinõuetele.


