Õhukuivati põhiomadused on eelkõige määratletud selle kuivatusvõime, kasutatava ala, töömürataseme ja lisafunktsioonide järgi. Niiskuse eemaldamise võime – niiskuse hulk, mida seade suudab päeva jooksul eemaldada – tuleks sobitada ruumi suuruse ja õhuniiskuse raskusastmega; suuremad või niiskemad keskkonnad nõuavad suuremat võimsust. Ruumide, näiteks magamistubade või kabinettide puhul, kus esineb vaid aeg-ajalt niiskust, ei ole aga liiga suure võimsusega seadme valimine vajalik – see toob kaasa ainult suurema energiatarbimise ja ebamugavalt kuivana tunduva keskkonna. „Kohaldatava piirkonna“ spetsifikatsioon on samuti ülioluline; muljetavaldavalt kõlavate tehniliste andmetega seade võib siiski alla jääda, kui sellel puudub võimsus suure elutoa tõhusaks katmiseks, mille tulemuseks on kehv kasutuskogemus. Paljud tarbijad jätavad selle tähelepanuta, kuid avastavad hiljem, et seadmel on raskusi õhuniiskuse vähendamisega, mis sunnib seda pidevalt töötama.
Kaasaegsed elamumudelid on lisaks tavalisele niiskuse eemaldamisele esikohal kasutaja mugavus. Sellised funktsioonid nagu automaatne niiskuse reguleerimine võimaldavad seadmel tsükliliselt sisse ja välja lülitada vastavalt ümbritseva õhu niiskustasemele, vältides õhu kõikumist liiga kuiva ja liiga niiske vahel. Madala müratasemega töö on veel üks oluline aspekt – eriti magamistubade või lastetubade puhul –, et seade ei segaks öösel joostes puhkamist. "Riiete kuivatamise" režiim on väga praktiline ka pikema märja ilmaga, kuna see kiirendab niiskuse aurustumist pesust ja aitab eemaldada kopitanud lõhnad, mis kuivatuspiirkondades sageli püsivad. Koduloomade või õhukvaliteedi suhtes tundlike inimestega leibkondade puhul tasub kaaluda ka õhupuhastusfunktsiooniga varustatud mudeleid; niiske keskkond toob sageli kaasa rohkem kui lihtsalt liigse niiskuse – need võivad põhjustada ka ebameeldivaid lõhnu, õhus lenduvat tolmu ja hallituse kasvu.


